Ajalugu

Gordoni setter on üks vanemaid Šoti päritoluga koeratõuge. Esimesed märked sellise välimusega setterist on teada juba 16. sajandi algusest. 19. sajandi alguses alustas nende koerte tõsisema ning eesmärgipärasema aretusega tööle 4. Gordoni hertsog, Alexander Gordon, andes oma tööga suure panuse tõu arengusse selliseks, nagu me teda praegusel hetkel tunneme. Aretuses kasutati vana-inglise musti linnukoeri, hispaania brakke, aga ka verekoera, collie’t, inglise ja iiri setterit. Kõige suurem rõhk oli aretuses tugeva instinkti kasvatamisel, et koer täidaks jahil olles iseseisvat rolli – jookseks läbi suuri maa-alasid ja leiaks jahimeestele kütitavaid linde. Seejärel kujunes ka tema ilus sünkmust piirdega kasukas ning seetõttu tuntigi teda pikka aega black & tan-setterina. Kuigi tööinstinkt ja oskused on püsinud siiani, siis 1. jaanuari seisuga 1924. aastal nimetati black & tan-setter Kennel Club Gazette’is ametlikult ümber gordoni setteriks. II maailmasõja järgselt hakkas gordoni setter levima Šotimaalt väljapoole ning jahikoera rolli kõrvale sai olulise koha ka perekoera roll.

Välimik

Gordoni setter on stiilne, elegantselt sujuvate kontuuridega. Kõige nähtavamaks erinevuseks teistest setteritõugudest on gordoni setteri kaunis sügav süsimust kastanipruuni piirdega kasukas ning massiivsem luustik ja lihaskond. Viimase vajaduse on dikteerinud Šotimaa mägine maastik, kus jahipidamine on koertelt nõudnud rohkem lihasjõudu ja mõnevõrra väiksemat liikumiskiirust kui mujal piirkondades töötamine. Kogu välimik peab olema proportsioonis ning tasakaalus, liialduseta üheski aspektis.
Tõustandardi järgi on isase gordoni setteri turjakõrgus ja kehakaal 66cm ja u 29,5kg, emasel koeral vastavalt 62cm ja 25,5kg.

Iseloom ja kasutusalad

Olles aretatud eeskätt linnujahiks põldudel, on gordoni setter aktiivne, töötahteline ning naudib reeglina iga hetke ja ettevõtmist koos oma inimesega. Ta on julge ja enesekindel. Erinevalt teistest setteritõugudest valib gordoni setter oma perekonnast endale ühe peremehe ning on võõraste suhtes pigem ootame-ja-vaatame-seisukohal ning tema avanemine ning vahetu siira rõõmu jagamine uue inimesega võib seetõttu võtta pisut rohkem aega ja kannatust. Iseloomult on ta heatahtlik, sõbralik, nutikas ning üdini lapsemeelne. Sageli võiks ka kõrgemas eas setterit pidada nooreks uljaspeaks, sest see ülevoolavus ja rõõm ei kao neist vanuse kasvades. Seetõttu võib öelda, et setter sobib eelkõige aktiivsele ja hea huumorimeelega inimesele.

Töökoera taustast tulenevalt tuleb talle pakkuda kas füüsilist või vaimset tegevust igapäevaselt. Neile sobivad väga erinevad treeningväljundid: sõnakuulelikkus, agility, jaht, jäljeajamine, pääste, trikitreeningud, rallikuulekus, aga ka mõnusad jalutuskäigud metsas või mererannas. Kui gordonile anda võimalus end välja elada, on ta kodus rahulik ja naudib pigem pehmet vaipa või diivaninurgast pererahva jälgimist.

Tervis

Gordoni setteri keskmine eeldatav eluiga on 12-14 aastat. Gordoni setter on üldiselt hea tervisega tõug, kuid on mõningaid haigusi, millest võiks teadlik olla. Levinumad terviseprobleemid gordoni setteril on progressiivne reetina atroofia (PRA) ning nagu paljudel teistel suurtel koeratõugudel, puusadüsplaasia. Mõlema haiguse avaldumisel on pärilikkusel oluline roll, mistõttu teevad kasvatajad olulise töö nende haiguste ennetamisel juba pesakondade planeerimisel. Veel on kirjeldatud gordoni setteril kilpnäärme alatalitust, mis on ravile hästi alluv haigus ning korrektse ravi foonil koera elukvaliteeti ei vähenda. Nagu enamikul suure rinnakorviga koeratõugudel, on ka gordoni setteril suurenenud oht maokeeru tekkeks.

Gordoni setterid Eestis

Eestis on gordonite arv pigem tagasihoidlik. Hetkeseisuga on Eestis kaks gordonikasvatajat: Triin Hallap (kennel Oldmansion) ja Helis Manninen (kennel Finfair). Pesakondi on viimastel aastatel sündinud vähe ning enamik kasvandikke on leidnud kodu Eestist väljaspool. Väikesest gordonite arvust tulenevalt korraldas ESK 2019. aastal projekti siinsete gordonite kaardistamiseks. Ettevõtmisest ja selle tagamaadest saab lähemalt lugeda meie blogist. Suurema pildigalerii leiab facebookist projekti fotograafi Jane Faizullini albumist. Ka hiljem on Eestisse uusi kutsikaid saabunud nii lähemalt kui ka kaugemalt. Rõõm on näha, et kutsikaomanike seas on nii uusi gordoni-fänne kui ka uuesti ja uuesti selle armastatud tõu juurde tagasi jõudnud inimesi.