Ajalugu

Tõenäoliselt on iiri setterid aretatud mitmesugustest spanjelitõugudest ja nt bretooni spanjeli ja iiri punavalge setteri vahel on sarnasus märgatav. Setteritõug arenes Iirimaal välja 18. sajandi jooksul, kuid sedalaadi koertest on teateid varasemastki, kui linnujahti peeti veel võrkudega, mitte tulirelvadega, ning koer pidi aeglaselt poolroomates linnule lähemale hiilima, et jahimees ulatuks võrku saagile peale viskama. 17. sajandi lõpus hakkasid tulirelvad levima ja setterist arenes koer, kellel tuli õhust saaklinnu lõhna püüda ning ninaga saagi asukohta näidata, see lendu ajada, seejärel ise paigale jäädes, et jahimees saaks tulistada. 18. sajandi ja 19. sajandi alguse maalidelt on näha jahikoeri, kes sarnanevad värvi, kehaehituse ja suuruse poolest väga praeguste iiri punavalgete setteritega. Võib arvata, et Iirimaa eri paigus olid koerad siiski erinevad, ning nende värv võis ulatuda peaaegu üleni valgest (mõningate punaste tähnidega nt koonul) kuni üleni punaseni. Kaua peeti punavalgeid koeri vastupidavamateks kui punaseid, samuti oli neid Iiri maastikul kasvava kanarbiku taustal paremini näha. Siiski loeti mõlemaid värvivariante samaks tõuks, iiri setteriteks. Alles 19. sajandil, kui sportlik koerandusharrastus alguse sai, hakati aretuses värvile rohkem tähelepanu pöörama ja üleni punased setterid muutusid populaarsemaks. 1873. aasta koertenäitusel Dublinis võistlesid mõlemad värvivariandid veel koos, kuid seejärel läksid efektsemad punased setterid järjest rohkem hinda. Punavalgete koerte arvukus vähenes järsult ja vaid üksikud Iiri aadlikud (nt perekond Rossmore) jätkasid nende aretamist. Alles pärast esimest maailmasõda, 1920ndatel hakati nn algupärase iiri setteri tõu taastamisega tõsisemalt tegelema ja suurt rolli mängis seal Downi maakonnast pärit presbüteri vaimulik Noble Huston, kes pidas oluliseks koerte tööomaduste säilitamist ning märkis oma aretatud pesakonnad lausa kirikuraamatusse üles. Pärast teist maailmasõda jätkas Hustoni tööd Maureen Cuddy, kelle 1940. aastal sündinud koer Judith Cunningham of Knockalla olevat kõigi praeguste punavalgete setterite esiema. Esimene punavalgete setterite klubi asutati Iirimaal 1944. aastal, kuid tõu tunnustamine Iiri Kennelklubi poolt võttis veel aastakümneid, selleni jõuti alles 1978. Aretusbaasi laiendamiseks on aegajalt tõugu ristatud punaste setteritega, kusjuures nt inglise setteri kasutamist on hoolega välditud. Tõustandardi kiitis FCI heaks 1989, praegune standard kehtib aastast 2005. Iiri punavalge setter on endiselt kogu maailmas vähearvukas tõug ja kuulub Suurbritannias ohustatud tõugude nimekirja.

Välimik

Tugev, hästi tasakaalustatud ja proportsionaalse kehaehitusega, pigem atleetlik kui jõuline. Ta on tüübi poolest punasest setterist selgelt erinev: temast robustsem, seljajoon ei ole langev nagu punasel setteril ja sabaasetus on veidi kõrgem. Ka pea on veidi raskem ja ilma tuntava kuklakühmuta, järsu üleminekuga koonult laubale. Karvkatte värvus on kirgas valge selgepiiriliste punaste laikudega, lubatud on täpilisus näos ja käppadel. Karv on pikk, siidine ja narmastusega jalgadel, kõrvadel, kaelal, kõhu all ja sabal, sirge või kergelt laines, mitte lokkis. Turjakõrgus isastel 62–66 cm, emastel 57–61 cm.

Iseloom ja kasutusalad

Varem kasutati punavalgeid settereid ainult jahikoertena, tänapäevalgi on nad kasutusel pigem linnujahis ja vähemal määral näitusekoertena. Punavalge setter sobib hästi aktiivseks pere- ja harrastuskoeraks, Eestis on seda tõugu koeri treenitud päästekoerteks.

Nagu teisedki setterid, on ta iseloomult kiinduv, rõõmsameelne ja sõbralik. Kui muidu võib ta olla üsna vallatu/lustlik, siis esmakohtumisel võõra inimesega pigem vaoshoitud/reserveeritud. Vajab palju tegevust ja tähelepanu, ei armasta üksindust. Tegemist on pigem kergesti koolitatava tõuga, sest soov inimesele meeldida on suur. Kui ta on mingi inimese poolt antud ülesande endale hästi selgeks saanud, siis on tema sooviks õnnestunud etteastet muudkui korrata. Südikust temas jätkub. Samas käib tema muidu pehme loomusega kaasas teatud hulk isepäisust.

Tervis

Punavalge setter on suhteliselt terve tõug, Suurbritannias soovitatakse kasvatajatel teha aretuskoertele puusadüsplaasiauuring ja silmauuring katarakti vältimiseks. Nagu teistelgi setteritel ja sarnase kehaehitusega koertel, peab arvestama maokeeru tekkimise ohuga, ning vältima koera söötmist ja jootmist vahetult enne ja pärast füüsilist tegevust, jooksmist ja jalutuskäike.

Iiri punavalged setterid Eestis

Eestis on iiri punavalgeid settereid üksikuid, esimene seda tõugu koer toodi Soomest 2005. aastal. Hiljem on lisandunud koeri Poola kennelist Shadow Dog, Soome kennelist Redwhitesilk ning mujaltki, kuid nende arv jääb meil endiselt alla 10 ja tõu kasvatajaid Eestis ei ole.

Kirjandus

Blake Knox, David. (2017) The Curious History of Irish Dogs.

Kane, Frank. (2014) Judging the Gundog Breeds.

Irish Red and White Setter Club of GB https://irishredandwhitesetterclub.com/

Irish Red and White Setter Club https://www.irishredandwhitesetterclub.org/

Tõustandard Eesti Kennelliidu lehel.

Fotod: Jane Faizullin. Pildistatud ESK erinäitusel 2019.