Ajalugu

Setterite ajalugu ulatub juba 14. sajandisse, kuid mõned allikad viitavad ka nende varasemale olemasolule. Arvatakse, et inglise setter ning ka teised setteritõud saadi Hispaania veespanjelite ja pointerite ning springerspanjelite ristamisel. Selle jahikoera ülesanne oli leida linde ja neid siis jahimehele kätte näidata – lind leitud, jäi ta tardunult paigale ja osutas linnu suunas, esikäpp sageli üles tõstetud. Kuni tulirelvade kasutuselevõtuni 18. sajandil kasutati linnujahil võrke ja seni nimetati neid jahikoeri nimetusega setting spaniel, edaspidi aga setter.

Kõige suuremat rolli inglise setterite aretustöös mängisid 19. sajandi Inglismaal kaks meest: Edward Laverack ja Richard Purcell Llewellin. Sel ajal ei olnud veel selget eraldusjoont setteritüüpide vahel. Kõiki settereid (musti, valgeid, punaseid, laigulisi) ristati omavahel ning kasutati jahil. Aretajad tahtsid eelkõige häid jahikoeri aretada, mistõttu välimik ei olnud alguses nii oluline. Laverack pidas oluliseks ka välimikule rohkem rõhku panema hakata ning hoolika aretustöö tulemusena kujunes inglise setter niisuguseks, nagu teda praegu teatakse.

Llewellini eesmärk oli kujundada parem jahikoer ja praegust töösetterit nimetatakse siiani aegajalt Llewellini setteriks. Laveracki settereid kohtame näituseringis ja nad sobivad hästi ka perekoerteks. Nad on suuremad, temperamendilt inimeselembelisemad, pikema karvaga, rahulikumad. Llwellini setterid seevastu hiilgavad oma jahitalendiga, kuid nad on kasvult tunduvalt väiksemad ning ka peenema kondiga. Aretustöö käigus on välja kujunenud omakorda mitu tõuliini ja tüüpi, nn inglise ehk briti tüüpi ja ameerika tüüpi inglise setterid. Tüübid erinevad omavahel nt pea kuju ja karvkatte pikkuse poolest.

Välimik

Inglise setter on pilkupüüdev ja elegantne – liikumine on graatsiline ja vaba, väljendades kiirust ja jõudu, ilus peahoiak ja lehviv saba lisavad glamuuri. Pea on laiem ja ümaram kui iiri punasel setteril, silmad tumedad ja leebe ilmega. Kõrvad on rippuvad ja madala asetusega. Karv on kergelt laines, esi- ja tagajalgadel rikkalik ehiskarv.

Inglise settereid on mitmes värvikombinatsioonis. Alusvärv on alati valge. Lubatakse valgel põhjal musti (blue belton) või oranžikat värvi tähne (orange belton). On olemas ka kolmevärvilised inglise setterid – põhivärvilt valgel põhjal mustad ning käppadel ja koonul beežikad/maksakarva tähnid (tricolour). Haruldasemad on sidrunivärvi ja maksakarva tähnid (lemon või liver belton).

Kasv: Isased umbes 65–68 cm, emased umbes 61–65 cm
Kaal: Isased umbes 30–35 kg, emased umbes 25–30 kg

Inglise setterite karv vajab pidevat hooldust. Parimaks meetodiks on kammimine ja harjamine pärast jalutuskäiku, mis lisaks risu ja mustuse eemaldamisele karvadest lisab kohevust ning soodustab karvakasvu. Lisaks tuleb inglise settereid pügada. Pügatakse fileerkääride või masinaga kõrvadelt, kaelalt ja varvaste ümbrusest.

Iseloom ja kasutusalad

Olulisemad iseloomujooned on järgmised: sõbralikkus, aktiivsus (need koerad hoiavad omaniku heas vormis), hoolivus (nad armastavad kõiki inimesi enam-vähem võrdselt, seega sobivad perekoerteks), kirglikkus (kui miski neid köidab, siis nad sööstavad selle järele). Igasugune agressiivsus ja tigedus on selle tõu puhul taunitav.

Inglise setterid on atraktiivsed oma täppide, kena karva, lustaka olemise ja lahkete pruunide silmadega. Samas võivad nad osutuda suureks väljakutseks inimesele, kellel pole kunagi varem setterit olnud, ning kes ei tea, mida sellelt tõult oodata. Inglise setter on õige tõug inimesele, kes on armastab pikki jalutuskäike ning naudib kannatlikku ja positiivsel meetodil põhinevat koolitamist. Ka näituseliini inglise setteritel on märkimisväärne huvi lindude vastu, seega tuleb koera jahikirega igapäevaelus arvestada. Põhjamaades ja Lõuna-Euroopas on inglise setterid populaarsed linnujahikoerad. Inglastega käiakse näitustel, samuti võib nendega proovida agility’t ja sõnakuulelikkust, kuid tipptasemel koeraspordiks tuleks pigem mõni sobivam tõug valida.

Tervis

Mõnedes aretusliinides võib inglise setteritel esineda nahaallergiat. Tuleks jälgida regulaarselt koera nahka kõhul, kõrvade taga, kubemes ja kaelal. Pikakõrvalise koerana võib neil teinekord esineda kõrvapõletikku.

Geneetiliste haiguste kindlakstegemisest vajab inglise setterite puhul lisaks puusaliigeste düsplaasiauuringule testimist ka kuulmine (BAER-test).

Keretüübi tõttu on kõigil setteritel kalduvus mao- ja soolekeeru tekkeks, seetõttu peaks koera söötma väiksemate portsjonite kaupa ning vahetult enne toitmist ja mõned tunnid pärast toitmist vältima aktiivset tegevust.

Inglise setterid Eestis

Eesti esimese iseseisvuse ajal (1918–1940) oli inglise setter üks populaarsemaid tõukoeri. Pärast sõda nende arv kahanes ning tänapäevalgi on inglise setterid siinkandis suhteliselt haruldased. Oma kodumaal loetakse neid ohustatud tõugude hulka, sest registreeritud kutsikate arv aastas on vähenemas (alla 300 kutsika). Eestis on taasiseseisvumise järel inglise settereid olnud stabiilselt 50 ringis. Pesakondi sünnib keskmiselt vaid kord aastas, alates 2010. aastast on aretustööga tegeletud kennelites Edenbridge, Seaset, Luna Fedele. Eestisse on toodud mitmeid koeri tuntud kennelitest Inglismaalt, Belgiast, Hollandist, Soomest, Venemaalt, mitmeid neist on kasutatud ka aretuses. Meie inglise setterid on edukad nii kodumaistel kui rahvusvahelistel suurnäitustel, nt 2019. aasta Euroopa Võitja näitusel Austrias Welsis tuli tõu parimaks Eestis sündinud emane koer Edenbridge National Song. ESK liikmete koertest sooritas edukalt jahikatse 2019. aastal Blazing Bronze Front Page News. Teadaolevalt on Eestis jahimeestel ka Lõuna-Euroopast toodud tööliini inglise settereid.

Inglise setter sobib Eesti kliimasse hästi, kuid õuekoer ta ei ole aluskarva puudumise tõttu. Setter soovib elada oma pererahva läheduses ja saab hakkama nii korteris kui eramajas, kui talle on tagatud piisav liikumine ja tähelepanu.

Kirjandus

Kane, Frank. (2014) Judging the Gundog Breeds.
Pärn, Aire-Piret (toimetaja). (2005) Eesti Koerte Atlas. Kirjastus Pegasus.
The English Setter Association http://englishsetterassociation.co.uk/

Tõustandard Eesti Kennelliidu lehel

Fotod: Jane Faizullin. Pildistatud ESK erinäitusel 2019.